Rahvusvaheline suvine kunstifestival
"Ligipääsupunkt"


22.03 — 24.07.2020

Mis juhtub, kui võtate teatrihoones töötama harjunud trupi, Vladislav Nastavševi lavastajaks (Riia Uus Teater ja Gogoli- keskus) ja Sergei Uhhanovi näidendi ning pakite need komponendid Zoomi?

Näidendi kangelased on nii kaua elanud eraldatuses, et aeg ja ruum on muutunud eristamatuks. Faktid segunevad fantaasiatega, solvangud moonduvad rõõmuks, lootused muutuvad mälestusteks. Uhhanovi tekst maskeerib end kord sotsiaaldraamaks, kord detektiivilooks, vahel sümbolitega müsteeriumiks ja ka seebiooperiks. Justkui põimuksid kõik Shakespeare'i, Goncharovi, Kafka, Wilde ja Chestertoni kasutamata mustandid ühte metateksti ja väljuksid kangelastest vastu nende tahtmist.

Nastavšev paneb kangelased isolatsiooni Zoomi-akende ruudustikku - asetades nad ruumi, kus on peaaegu võimatueristada tõde võltsingust. Iga uue süžeepöördega on lugu uuesti pahupidi ja ainus, millele me võime lõpuks loota onomaenda kehatunnetuse usaldusväärsus, mis selgub, et on siiski samuti sisse mässitudkangelastega ühisesse ruumi.

Nüüd sarnanen ma pilvega, millel pole selgeid piire.

Milline osa minust säilib arvuti ja telefoni kehas? Minu sotsiaalvõrgustikud – kas see olen ka mina? Kuhu see paigutab minu haavatavuse?

Mis saaks, kui Marina Abramovići „Rütm 0" kanda üle digitaalsesse ruumi? Millised oleks naudingu pakkumise ja valu tekitamise vahendid?

Kõik osalejad saavad kutse Zoom-konverentsile. Ühele neist antakse täielik ligipääs performeri arvutile. Kui kaugele läheb inimene, kellele on antud kontroll performeri arvuti üle vaikivate online-tunnistajate juuresolekul? Kuidas käitub osaleja? Valik puudutuse ja löögi, abistamise ja kahjustamise vahel, tegevuse ja tegevusetuse vahel.

Iga tegevus jätab oma jälje. Isegi kui hiirekursori jälg pole nii silmanähtav kui noahaav.

Maailm on kaotanud oma terviklikkuse, objektid on kaotanud oma funktsioonid - kuidas nimetada lennujaama, kust lennukid enam välja ei lenda? Karantiinitrauma peamine metafoor on silt "väljapääsu pole". Suletud pole mitte ainult uksed, vaid ebavajalikkuse tõttu ka minevik ja olevikki on küsitav. Teeme mõttekatse ja liigume hetke, kui lahendus on juba leitud.

Utoopia? Pigem antiutoopia.

Asja Vološina spetsiaalselt festivalile kirjutatud näidendi põhjal loodud küberdraama räägib tulevikumaailmast 2035. aastal - üks versioon maailmast, mis ei jää endiseks. See on maailm, mis on juba katastroofist toibunud ja sellest lähtuvalt edukalt ümber ehitatud. See on uus maailm, mis sõltub sündmustest, mida me kogeme täna.

Üks paar läheb nostalgilisele kohtingule Zoomis, meenutades kuidas nad tutvusid ja proovib suhtepuntra lahtiharutamiseks minevikku ümber mõtestada ning publik pannakse ebaharilikku rolli.

„Kõik kirjad on armastuskirjad" on interaktiivne online-lavastus, mis kestab iga osaleja jaoks kuu aega.

Kas olete kunagi unistanud armuloost kirja teel? Võimalusest kogeda täielikku sõbralikku usaldust? Aga võib-olla olete tahtnud lõpuks ometi alustada päevikupidamist? „Kõik kirjad on armastuskirjad" on protessuaalne projekt, mille raames võib iga vaataja astuda pikemasse kirjavahetusse talle tundmatu inimesega ja saada isikliku kiriromaani täisväärtuslikuks autoriks. Kuidas selle süžee areneb, sõltub ainult teist.

Lavastuse tegevuskohaks saab e-post – umbisikuline ja ohutu ruum. Lavastuse autorid usuvad, et kiri on eriline praktika, mis ei võimalda mitte ainult ennast süvaanalüüsile allutada, vaid ka kindlustada või isegi omandada uut identiteeti.

Igal osalejal on 30 päeva, et avada endas soovitav potentsiaal ja muidugi nautida performatiivset dialoogi. Projektil pole mingeid piiranguid, kuid me pöörame erilist tähelepanu sellele, et tema täielikuks mõistmiseks tuleb järgida ainsat raamistikku – ajalist, ja käia see lõpuni.

Lavastuses osalemine võib olla anonüümne.

Etendus-instruktsioon kahele osalejale. Järgides juhiseid kõrvaklappidest, loote paarilisega koos terve maailma ühel paberilehel. Alguses on sarnaneb see kaootilise kirjaga – otsekui teeksid kaks inimest pingsalt nägu, et püüavad lahendada ülesannet range õpetaja kontrolli all, kuid tegelikult joonistavad varesejalgu. Järk-järgult muutuvad joonistused üha teadlikumaks ja moodustavad täisväärtusliku süžee. Kujutised hakkavad vastastikku toimima autoritega ja üksteisega, luues jutustuse, mis balansseerib pidevalt loomise ja lammutamise, elu ja surma, energia ja entroopia vahel.

"Not to Scale" uurib tühja lehekülje võimalusi ja piiranguid, erinevust kirjaliku ja suulise keele vahel, seoseid sõna, heli ja kujutise vahel, mahakustutamise ja unustamise protsesside vahel.

„Ligipääsupunktil" toimub lavastuse maailmaesietendus, alles seejärel näidatakse lavastust Dublinis ja Portugalis.

"Etendus karbis" on audioessee, mis käsitleb keeleteemat, linna ja selle ajalugu, mida saab lugeda hoonete seintelt ja kuulda selle elanike häältes. Helietenduse esitlus toimus 2019. a novembris Veneetsias sihtasutuse V-A-C „Palazzo Zatteres" ning praeguse festivaliprogrammi jaoks loodi spetsiaalne veebiversioon.

Lavastuses "Etendus karbis" on põimitud mitu motiivi:
— Järkjärgulise hävingu tunnustega varemed ja aja paatina on turismimagnetiks.
— Milline koht jääb kohalikule elanikule populaarses turismikeskuses nagu selleks on Veneetsia?
— Müstilised süžeed Veneetsia tajumisel: viirastused, nõiad, näkid, kes elavad Veneetsia kanalite rohelises vees.
— Vesi: kanalid ja üleujutused, mis määravad tugevalt linna elu jaliikumisviise.
— Kultuurimaja. Alates 2018. aastast on Palazzo Zattere talvehooajal muutunud kohalike elanike kultuurimajaks. Kultuurimajad tekkisid Nõukogude Liidus 1920-ndatel kultuuriinstitutsioonidena et tõsta masside haridustaset. Nendega seostub sõna "isetegevus", mis on tähenduselt lähedane iseorganiseerumisele ja tuletab meelde ühiskondliku kultuurse vabaaja olulisust. Vaatamata nõukogude minevikuga seotud negatiivsetele varjunditele on kultuurimaja ja amatööride etendused olulised ühiskondlikud algatused, mida ei tohiks unustada.

Näib, et "kultuurimaja" ja "müstilise süžee" vahel on terve kuristik, kuid see pole nii, sest esimesed kultuurimajad ilmusidrevolutsioonijärgses Leningradis, mis oli kui lagunenud kummituslinn. See eriskummaline vormide ristumispaik kajastus kirjanduslikus stiilis"Punane gootika", mis avaldus Nikolai Ognevi romaani "KostjaRjabtsevi päevik" näidendis.

Materjali kogumisel sattusid autorid, kes ei osanud itaalia keelt, keerulisse situatsiooni. Tõlke moonutusi ei saa tähelepanuta jätta, kuid need põhjustavad pigem ootamatuid ja huvitavaid kaldeid.

Etendus koosneb peatükkidest ja on koostatud linna melust, muusikast, "Kostja Rjabtsevi päevikust" ning intervjuust. Etenduse koduleht on nende peatükkide kaart sinna paigutatud radadega. Iga rada ise on üks näidendi süžee arengu variantidest. Neid on mitmeid: üks täisversioon ja neli lühemat temaatilist versiooni. Kaardil olevad peatükid on tähistatud ruutudega ja rajad peenete punaste joontega.

Etendusele pääsemiseks tuleb vaatajal registreeruda ja valida sobiv seanss. Registreerumisel tuleb valida kasutajanimi ja täita lühike ankeet. Vastused mõjutavad etenduse sündmuste käiku.

Videograafika- ja visuaalkunstnik Simon Senn Genfist demonstreerib, kuidas reaalne ja virtuaalne maailm vahelpõimuvad, paljastades ootamatud seosed tehnoloogia, soo ja seaduse vahel.

Simon Senni kogemus sai alguse siis, kui ta ostis kõigest 12 dollari eest internetis noorele Briti naisele kuuluva keha digitaalse koopia. Seejärel asus kunstnik otsima tõelist prototüüpi - naist, kelle kehasse ta praktiliselt asus. Näidendis "Being Arielle F. Otseeeter" edastab Simon selle murettekitavat kogemuse publikule.

Pärast tõeliselt olemasoleva Arielle F. koopia allalaadimist (detailne ja ilmselgelt täpne reprodutseerimine) taaselustas taselle suvalises kaupluses saadaolevate videomänguseadmete abil ja sai teada, mida tähendab naisekeha „omamine"- vähemalt tema 3D-prillide kaudu. Kogemus jätkus.

Kes see naine on? Kas ta võib selle digitaalse kehaga teha kõike, mis talle meeldib? Kuidas on lood uue sensuaalsusega, mida virtuaalne vorm talle pakub?

Simon Senn: "Kui panen andurid oma kehale, panen virtuaalreaalsuse prillid pühe, siis ma "saan" ise selleks nooreks naiseks. Tõstan oma käed, vaatan neid, tema käsi. Ma vaatan alla ja saan aru, et minu mõistust lollitatakse, sest ma usun, et mul ongi naise keha. Kõik selle keha naha detailid on nähtavad. Ja ma leian, et see sobib mulle."

Simon Senn konsulteeris psühholoogiga, et uurida enda „soolise häire" tunnet, mis teda jätkuvalt hämmastab Võib-olla põeb ta Snapchati-düsmorfiat, .kliiniliselt tunnustatud psühholoogilst häiret, mille puhul soovitakse oma välimus vastavusse viia iseenda ohtralt töödeldud fotoga? Samuti võttis ta ühendust juristiga, et saada aru, mida saab digitaalse kehaga seaduslikult teha. Isegi selle valdkonna spetsialistil oli kahtlusi, sest seadus ei arene nii kiiresti kui tehnoloogia. Põhiline küsimus, mida näidend esitab, on see, et mis on inimeste digitaalsete koopiatega manipuleerimise tagajärjed - nii globaalsed kui ka väga isiklikud? Filmi "Being Arielle F." autori puhul on tagajärjed juba olemas: üks Simoni tütardest teeb nüüd talle meiki.

Simonil õnnestus leida üles tüdruk, kellele see keha kuulub, ja alustada temaga arutelu. Vestlus jätkub täna, sest koos uurivad nad seda kolmandat keha, mis tekkis nende olemuse vahele. Vaataja liitub uuringuga ja proovib ka sellest loost aru saada.

Mida me teame kõnekeskuse töötajatest? Kes on telefoniliini teises otsas? Millised need nähtamatud inimesed välja näevad? Mida tähendab koronaviiruse ajal allhange? Kas on võimalik muuta tavaline India kodu kõnekeskuseks? Millal tehisintellekt sellised teenused asendab?

Enam kui 12 aastat tagasi korraldas Rimini Protokoll üks-ühele performatiivse kohtumise India kõnekeskuse töötaja ja ühe Euroopa teatri külastaja vahel. Iga vaataja viibis telefoniga üksi toas ja astus võõraga dialoogi. Iga minutiga muutus ärivestlus privaatsemaks ja intiimsemaks.

Aasta 2020 innustas autoreid looma selle projekti kohandust vene publiku jaoks. Rimini Protokoll kutsub teid mandritevahelisele videokonverentsile, mis käsitleb teenuse sisseostmist ja telemarketingi. Sellest "Call Cutta in a Box" versioonist saavad osa kuni 20 vaatajat. Vene saatejuht juhib Zoom-konverentsi, võtab vastu külalisi ja tõlgib toimuvat.

Esineja on oma kodus Kalkuttas. Etenduse ajal näitab ta oma maja, räägib kõnekeskuse töö majanduslikest ja isiklikest tagajärgedest ning esitab publikule küsimusi. Vaatajad vastavad küsimustele ja näitavad ka oma kodu konkreetseid kohti või käepärast olevaid asju. Tasapisi, nagu klassikalises "Call Cutta in a Boxis", muutub suhtlus üha intiimsemaks. Need võivad olla stseenid magamistoas, stseenid köögis ja vannitoas või isegi stseenid voodi all. Teid ootab koos esinejaga teekond läbi oma korteri bengali laulude karaokeversiooniga ja ühistantsuga.

Olukord maailmas tõukas meid lahtritesse, eraldas majadesse ja korteritesse. Oleme üksteisest justkui ära lõigatud, seintest ja inimtühjade tänavate poolt nagu. Aga paremini kui kunagi varem suudame me üksteist mõista isegi siis, kui me alles eile rääkisime erinevaid keeli. Meie olemasolu kontekstist on saanud justkui ühne vestlusväli. "Paabeli jalutuskäik" autorid paljastavad selle idee kahe riigi - Venemaa ja Eesti näitel.

Mitmed Tallinna, Narva, Ivangorodi ja Peterburi üksteisele tundmatudelanikud lähevad korraga kõndima mööda oma linna, talle tuttavalterritooriumil. Samal ajal osalevad nad ühisel zoomikonverentsil, et näidata üksteisele ja vaatajatele ümbritsevat reaalsust ning vastata moderaatorite küsimustele. Millised need küsimused on? Sellest, kuidas päev möödus, hirmudest ja unistustest - kõigest, mis inimesi tõesti ühendab ja hoolimata sellest, mis keelt nad räägivad.

Esimene "Paabeli jalutuskäik" toimus "Ligipääsupunkti" spontaanses programmis. Jalutasime mööda Itaaliat ja Prantsusmaad, Venemaad ja Kasahstani, Ameerikat ja Saksamaad, seejärel endistes NSVLi riikides. Etendus korraldatakse kahes verisoonis: esimene tegeleb erineva ajaloolise ja kultuurilise kontekstiga ning teine jätkab publikuga arutlemist piiride ületamisest - mitte ainult geograafiliste, vaid ka mentaalsete piiride

Lavastus "Paberlinn" on lavastus ühele vaatajale. See on ainulaadne võimalus olla ennesõjaaegses Narvas. Lavastus põhineb Narva linnakodaniku Fedor Shantsyni lool, kes teostas suuremahulise utoopia. Ta lõi üksi, oma kätega uue linna. Rohkem kui kakskümmend aastat oma elust pühendas ta vastamaks küsimusele: kas üks inimene saab muuta kogu arhitektuurimaastikku, kuhu ta on paigutatud?

Etendus on virtuaalne teekond, mis kordab jalutuskäiku spetsiaalse giidi seltsis juba niigi räsitud linna väljakutel. Näidendi loojad kutsuvad teid osalema mitte ainult virtuaalses rekonstruktsioonis, vaid ka tunnetama seost immateriaalsega - aja ebaõigluse ja halastamatusega.

Virtuaalse etenduse tegevus toimub Eesti ja Vene piiril, Narva ja Ivangorodi öises taevas. Kasutades lavastuses lisaks teatrivõtetele mängude loomisest pärit praktikaid, annavad autorid kontrolli etenduse üle täielikult vaatajatele.

Lavastuse tegevus toimub jaaniööl. Vaataja satub virtuaalsesse maailma, kus teda ootavad müütilised riitused ja olendid, kes käivad kahe rahva kultuuris selle maagilise ööga kaasas. Ta saab valida ise süžeeliini, mida jälgida ja saab õiguse valitseda tegelase elu ning just vaatajast sõltub, kas kangelane läheb kaasa valguse või pimedusega.

Vaataja kattevarjuks virtuaalmaailmas toimuval etendusel on nahkhiir. 2020. aasta on Eestis nahkhiireaasta. Narva bastionides juba väga kaua elanud nahkhiired on saanud täieliku puutumatuse. Samas on seostub nahkhiir enamikes kultuurides millegi müstilise ja kurjuse jõuga ning talle omastatakse ülivõimeid. Puutumatuse ja ülivõimed saavad ka vaatajad. Sarnaselt nahkhiirele saate te tõusta õhku ja näha tervikpilti nii, et miski ei jää teie eest varjatuks.

"Nahkhiire varjus" tuletab meelde selle maailma kahte nägu: headust ja kurjust mütoloogias, linnuks ja loomaks olemist nahkhiires, kahe linna erinevat maailma, mida lahutab ainult üks jõgi. Lavastuse loomisel toetusid autorid Narva ja Ivangorodi legendidele, mis on kogutud elanikega tehud intervjuude käigus.

Interaktsiooniks oma avatariga on Teil vaja teha järgmist: kerida hiireratast, liigutada hiirt, keerutada kursorit, vajutades sõrmega hiire vasakut klahvi, klikkida märgistel.